Kirjuhahk – kogu maailmas ohustatud linnuliik
Tekst: © Andres KuresooEesti Loodus, 4, 1997
Kirjuhahale hakati Eestis suuremat tähelepanu pöörama 1975. aasta kevadel, mil ornitoloog Olav Renno nägi Vilsandil korraga 127 lindu. Seni oli kirjuhahkasid sel sajandil üldse kohatud vaid viiel korral. Ent alates 1978. aastast ei peeta neid linde Eestis enam eksikülaliseks, sest kevaditi leidub neid Saaremaa randades juba püsivalt ja arvukalt. Peagi selgus, et kirjuhahk pole meil mitte kevadekuulutaja, vaid talvitub regulaarselt Vilsandi rahvuspargis, Loode-Saaremaa pankade ja Ristna piirkonnas ning suundub siit pesitsusaladele alles maikuus (vt. EL 1977, nr. 6; 1980, nr. 12; 1986, nr. 2).
Süstemaatilist teavet kirjuhaha talvitumise kohta on saadud juba kolm aastakümmet väldanud seireprojekti raames: Zooloogia ja Botaanika Instituudi ning Vilsandi rahvuspargi teadlased on korraldanud kesktalviseid veelindude loendusi. Arvatavasti on kirjuhahk on Eestis regulaarselt talvitanud juba 1970. aastast alates, kuid tavalise binokliga ei olnud võimalik neid merel näha. Eestisse jõudis parem optika alles siis, kui raudne eesriie hakkas murenema. Läbi “vaatlustoru” avanes linnuteadlastele avamerel täiesti uudne maailm. Selgus, et jäine Läänemeri on arvukatee kauri-, auli-, vaera- ja kirjuhaha seltsingute kodu. Kirjuhahk on talvel enamasti avamerelind ning satub randa harva. Sel ajal võib mesilassülemina koondunud kirjuhaha salku otsida kaugel Vilsandi ja Harilaiu rannaplatoo serval kobrutava murdlainetuse piiril. Merepõhja sukeldunud vilgas kirjuhahk leiab siin kuni 10 m sügavuse hõrgutavatest veelimustest kubiseva “karjamaa”. Kevadkuudel tuleb kirjuhahk sagedamini randa, kus lisaks rannakarpidele on ka teisi maiuspalasid: vähilaadseid, hulkharjasusse ja isegi taimset toitu. Pärast kosutavat einet puhkavad nad sageli rannakividel ja hooldavad sulestikku. Kevaditi on teda rannas lihtsam märgata.