Kadvel ja Marienheim
Vana rüütlimõis Kadvel (eesti k. Loona) asub Kielkondi (Kihelkonna) kihelkonnas Eesti saare Oeseli (Saaremaa) läänerannikul. Kadveli tekkeloo kohta ei ole dokumente. Arvatavasti asus juba keskajal selles kohas väike kindlus. Keldri ja alumise korruse seinad on osaliselt laotud ümmargustest rasketest põllukividest ja nad on kuni kaks meetrit paksud. Mõisal on aja jooksul olnud erinevaid nimesid, nt Kaddel, Kaddiel, Kadfel ja Kadwel.
Esimest korda on mõisat ajalooürikutes mainitud aastal 1506, kui Kadvel sai läänimõisa staatuse. Piirkonnas võimutsesid vaheldumisi venelased, rootslased ja taanlased. Tõenäoliselt kannatas sel ajal mõis sõjategevuse käigus ka tule läbi. Pärast Põhjasõda tabas Oeseli saart katk. On teada, et Kadveli algsest 253 asukast jäi ellu ainult 44.
Aastasadade jooksul ei vahetanud mõis tihti mitte ainult omanikke, vaid ka välimust. Praeguse kuju sai maja aastal 1785. Peaaegu eranditult elati vaid alumisel korrusel. 19.sajandi esimesel poolel sai mõisahoone klassitsistliku fassaadikujunduse.
1826.aastal omandas Kadveli kreisikohtunik Carl v. Huene, kes andis mõisa 1829 üle oma vennale Eduard v. Huenele (1779-1851). Eduard oli tsaari-Venemaa polkovnikuna edukalt osa võtnud Rahvaste lahingust Leipzigi all. Oeselil valiti ta maanõunikuks. Arensburgi (Kuressaare) Gouvernemetstrassel (praegu hotell Grand Rose, Laurentiuse kiriku lähedal) asus Eduardi linnamaja. Eduard tegi korralduse, et pärast tema surma peavad pojad Bernhard (1829-1889) ja Emil (1841-1917) Kadveli pärimisõiguse omavahel välja loosima. Bernhard sai isa omanduses olnud mõisa, Emil ehitas endale 1875 Kadveli lähedale villa “Marienheim.” Vendade pered elasid St. Petersburgis Anna kiriku lähedal asuvates naabermajades. Suvekuud veedeti ühiselt Oeselil Kadvelis või Marienheimis.
Bernhardi poeg Alexander (1876-1945) päris Kadveli 1889.a. Pärast Esimest maailmasõda sundvõõrandati Eesti maareformi käigus suurem osa mõisast. 1920 müüs Alexander järelejäänud mõisamaad koos majaga, kuna selle majandamine ei tasunud end enam ära.
Bernhardi järglaskond on vahepeal meesliinipidi lõppenud. Kadvel on aga alusepanijaks õitsvatele majapidamistele “Alt-Ottenhof,” “Rawlitz” ja “Marienheim.”
Paljudeks aastakümneteks kaotas perekond ühenduse oma juurtega Oeselil. Kuna endine suveresidents Marienheim oli suuremas osas puitehitis, ei ole vanast majast midagi säilinud. Selle vundamendi jäänused on vahepeal sammaldunud ja väga raskesti leitavad. Nõukogude võimu perioodil oli ka Oesel sõjaväline keeluala ja sinna oli täiesti võimatu pääseda. Kadvel suikus “okasroosikese unne” ja elas üksnes vanema põlvkonna mälestustes. 1982. aastal omandas vana lagunenud härrastemaja Revali (Tallinna) küberneetika instituut, et luua sinna endale konverentsikeskus. Kadveli restaureerimine pidi toimuma nii stiilitruult kui võimalik. 1986. aastal paluti minu isa Georgi olla abiks vanade fotode ja informatsiooni hankimisel. Isa oli väga rõõmus, et ta sai vana perekonnaomandiga seotud olla. 1989. aastal võisime Gretel ja mina küberneetika instituudi külalistena Kadveli külastada.
Taasiseseisvunud Eesti algusaastate majanduslike probleemide tõttu pandi vahepeal tööd seisma. Kadveli tulevik tundus uuesti ebakindel olevat.
1997. aastal sai vana majapidamise omanikuks maakonna valitsus ja rajas siia Vilsandi rahvuspargi keskuse. Eesti esimene looduskaitseala on veelindude reservaat ja see on ainulaadne oma taimekoosluse ja geoloogia poolest.
Peter (Alt-Ottenhof), juuli 2000